Karujaht osutus palju keerulisemaks, kui ma arvasin. Tegelikult õnnestus kevade jooksul kohata isegi nelja karu, aga pildistada sain neist kolme! Samuti magasin õndsat und varjes, samal ajal kui viies ja kuues karu minu kõrval söömas käisid- aga kuna ma neid ise ei näinud, siis nimekirja neid ka ei lisa. Samas äge mõelda, et karud minu kõrval toimetasid! Kuna õues oli siis pime, siis poleks saanud neid niikuinii pildistada. Ma üritasin karu kohata teede peal hiilides, tegin seda ikka hea mitukümmend tundi ja selle aja jooksul kohtasin palju teisi loomi- põtru, jäneseid, rebaseid, mäkra, sookurgi… loomi nägin palju aga karud olid ikka metsa varjus peidus. Selle pildi püüdsin kinni Alutaguse karuvarjest- läksin sinna kindla teadmisega, et ma ei taha tagasi Hiiumaale sõita ilma karupildita! Ja minu õnneks üks tore karupaar tol õhtul seal liikuski! Nad tulid küll natukene hilja minu jaoks, metsa all oli juba päris hämar, aga samas mõned ägedad kaadrid ikka sain!

Aga sel kevadel otsisin ka teisi loomi ja endagi imestuseks sain neid kõiki pildistada ja enam veelgi- kohtasin ka loomi ja linde, keda ei osanud otsidagi! Näiteks õnnestus esimest korda elus looduses näha ja pildistada mäkra! Ning suur fookus oli sel kevadel ka kakkudel, no ikka väga palju vanu puid sai üle vaadatud lootuses leida kakupesa- aga seekord see ei õnnestunud. Kakku siiski kohtasin- üks imearmas Kodukaku poeg istus tuttava tagaaias- nad on seal pesitsenud juba aastakümneid ning nii saigi ette võtta üks minipuhkus karude otsimisest ning öö varjetelgis istutud ja kakukesi oodatud!