Minu esimeses blogipostituses (juhhuu!!!) kutsun teid minuga koos avastama kevadist tedremängu! Olen juba ammu mõelnud oma blogiga alustamise peale ning nüüd on kohe võtta ka tore seiklus, millest kirjutada! Kuna olen loodusfotograaf, siis kasutan kindlasti oma lugude edasiandmiseks palju oma looduspilte ja ka tedremängust jutustan teile fotode kaasabil!
Tedremängust olin ma enne seda fotoreisi ainult kuulnud. Isa ikka räägib muudkui, kuidas vanasti olid kõik kohad tetri täis ja nende kudrutamine igale poole kuulda. Meie ajal sellist luksust enam muidugi ei ole ning väga lihtne see nende mänguplatsi leidmine pole. Kui 1970. aastal loendati tedrekukki Eestis 39 000 ringis, siis nüüdseks on see number juba neljakohaliseks kahanenud ning põhisüüdlaseks selles on muidugi ikka inimene ja tetredele sobivate elupaikade kadu. Aga minnes tagasi tedremängu juurde- see on tedrekukkede kevadine mõõduvõtt emaste poolehoiu võitmiseks!
Tahtsin tedremängu juba eelmine aasta mandrile pildistama minna, kuid kuna see mõte tuli mul alles maikuus, siis oli juba natukene liiga hilja- tedred olid juba mänguplatsil laisaks muutunud ning mul ei soovitatud enam varjesse minna! Nimelt on tedremängu vaatlemiseks rabadesse tehtud tasulised fotovarjed, kus tedremängu linde häirimata pildistada saab. Tookord jäigi minemata, kuid lubasin endale, et järgmisel aastal käin kindlasti ära! Sel talvel kuulsin, et Saaremaal on samuti üks tedrevarje ning mõtlesin, kui lahe oleks hoopis naabersaarele väike fotoreis teha! Tedrevarje kogemust pakub Saaremaa Loodusretked ning nii saigi aprillikuuks aeg kokku lepitud!
Ütlen ausalt, et ega ma väga hästi ei teadnud, mida see tedremäng endast täpselt kujutab. Olin küll näinud teiste fotograafide pilte sellest, kuid ma teadlikult ei hakanud liigselt selle kohta uurima- tahtsin seda pigem ilma eelarvamusteta kogeda ning oma silmaga näha. See viis aga selleni, et eks ma olin seal varjes ikka natukene segaduses ka, et mis seal väljas siis ikka täpselt toimub!
Aga alustame algusest- varjesse minnakse eelmise päeva õhtul ning öö veedetakse varjes magades. Varjeni jõudmiseks tuli ette võtta üks väga ilus jalutuskäik läbi kevadise metsa, ületada rabasaari ning panna jalga ka räätsad, millega üle avara raba kõndida. Kuna olin rabas varem räätsadega käinud, siis oli see mul juba selge ning täiega nautisin seda mõnusat päikeseloojanguaegset jalutuskäiku ja sellega kaasnevat linnulaulu. Maasikaks tordil oli suur parv sookurgi, kes rabas üle mu pea lendas ning sinna lähedale ööbima maandus.
Varjesse jõudes tegin endale magamiseks aseme, panin fototehnika hommikuks valmis ning sõin mõnusa õhtusöögi! Ma ei tea, kas te olete märganud, aga looduses maitsevad kõik toidud kümme korda paremini! Minu õnneks oli varjes ka leviga halvasti- suurepärane võimalus telefon kotti panna ja välismaailmast päriselt ka rabasse jõuda ning sõna otseses mõttes mõnusalt molutada, just nii nagu Fred Jüssi ikka soovitas!
Kuna tedrekuked pidavat mänguplatsile jõudma kella viie ajal hommikul, siis sai äratus pandud poole viieks ning ei jäänudki muud üle, kui ootusärevalt magamiskotti pugeda ning mõned tunnid magada. Öösel ärkasin mitu korda üles ning kontrollisin kella, et ma ikka ei oleks sisse maganud ning kukkede saabumist maha maganud. Nii äge on ikka midagi elus esimest korda teha- mida vanemaks me saame, seda vähem neid võimalusi on ja ma tundsin enda sees lapselikku rõõmu ja ootusärevust selle üle, mis toimuma hakkab! Nii nagu lubatud, nii oligi- kella viie ajal saabusid mänguplatsile tedrekuked ning kohe oli kuulda ka nende kudrutamist. Päikesetõusuni oli veel kõvasti aega ning koidueelne raba oli päris pime, kuid mingid tumedad kogud mu ees rabamaastikul kindlalt liikusid. Kuna aovalguses suurt midagi näha ei olnud, siis panin silmad kinni ning nautisin hoopis seda imelist helimaastikku, mis järsku üle raba kostus. See hääl tundus mulle väga ürgne, täpselt nagu sookurgede hõiked, mis üle metsade kostuvad. Lisaks tetrede kudrutamisele oli mänguplatsilt kuulda ka nende lendamist- kuked liikusid aktiivselt ühest kohast teise, jättes õhku mõnusalt rahustava tiivarobina.
Vaikselt hakkas väljas valgemaks minema. Raba oli mattunud ka paksu udu sisse, mis lõi omamoodi maagilise õhustiku. Proovisin mõned pildid teha, kuid valgust oli veel liiga vähe. Ometi oli näha, kuidas kuked üksteisega pahandavad ning juba ka üksteisele hoope jagavad. Hiljem saingi aru, et kuked olidki just sellel ajal kõige aktiivsemad ning hiljem selliseid päris kaklusi juhtus väga harva.
Tedremängu põhiidee seisneb selles, et kukel tuleb mänguplatsil hõivata võimalikult keskne ala, sest just sealt valivad emaslinnud endale hiljem paaritumiseks kaaslase. Kuna sellel mänguplatsil käis ainult 8 kukke, siis ei olnud konfliktid just väga teravad ning konkurents keskmiste mänguplatside üle ei olnud suur. Ometigi käisid saabunud kuked “kurja” näoga ringi ning panid oma territooriumi piire kindlalt paika. Selleks lasid kuked oma pea alla ning kõndisid siis enesekindlalt naabrite poole. Tedrekukkedel on kulmude peal väga ilusad punased näsad, ja need samad näsad teevad nad minu arust ka päris hirmuäratavaks!
Kes oli mänguplatsil oma saadud alaga rahul, pidi seda nüüd kiivalt kaitsma hakkama. Selleks aetakse oma kael turri, lüürakujuline saba kohevile ning hoiatatakse teisi kukki sihku laskmisega- see on siis tedremängule omane häälitus. Aktiivsemad kuked hüppasid ka vahepeal kõrgele ülesse, maandudes mõni meeter eemale, kuid kahjuks oli selliseid hüppeid pigem vähe.
Kui naabrid ei suutnud piirides kokku leppida, siis võtsid nad sisse ähvardavad poosid, vaatasid üksteisele lähedalt otsa ning andsid häälekalt teisele mõista, et parem oleks taganeda. Üldjuhul see töötaski ning otsest kaklust ei toimunudki. Ometi mõnikord läks asi siiski ka füüsiliseks ning kuked lendasid üksteisele kallale, üritades teist oma tiibade ja nokaga kiirelt lüüa. Sellised kähmlused kestsid vaid mõne sekundi ning kaotaja kukk taganes kiirelt. Võitja kukk aga jäi uhkelt oma kohale ning lasi võidu tähistamiseks kuuldavale kähiseva kõhvi.
Päris kaklusest ma häid pilte ei saanudki, sest neid toimus vähe ning enamasti hämaras, kui alles koitma hakkas. Äärepoolsetel aladel olevad kuked olid märksa tagasihoidlikumad ning väga keskele ei trüginudki. Peale päikese tõusu mängu aktiivsus kõvasti langes ning nii mõnigi kukk voltis oma saba kokku ning keskendus hoopis söömisele. Kätte oli jõudnud rebasetund- aeg, mil kiskjad kõige rohkem ringi liiguvad ning nüüd tuli olla ümbritseva suhtes palju valvsam.
Kuigi peale rebasetundi pulmapidu veel kestis, oli see palju loium ning tundus rohkem nagu formaalsusena. Ehk olid kuked oma tänased vägiteod juba ära teinud ning oma kohaga leppinud. Siiski tuli naabritel veel silm peal hoida ning oma positsioone häälekalt kindlustada. Ühel hetkel lendas üle mänguplatsi ka emaslind ning kuked muutusid hetkega palju agressiivsemaks. Ometigi kestis seegi vaid hetke, sest emased täna platsile ei maandunud ning kukkede erutus vaibus. Arvatavasti on aga aeg paaritumiseks varsti käes ning keskmiste mänguplatside omanikel võimalus oma geenid edasi anda.
Kella kaheksa ajal lendasid kõik kuked järsult minema ning minu esimene tedremäng oligi vaadatud! Kuna pildistama pidi kõhuli asendist, olin selleks ajaks juba päris kange ning uni tikkus samuti peale. Õnneks ei olnud mul kuhugi kiiret ning nii saigi üks mõnus tunnike-kaks hommikuses rabas magatud! Peab ütlema, et see oli mu elu üks magusamaid uinakuid!
Kuna selleks päevaks Hiiumaale tagasisõiduks praamipileteid ei olnud, siis võtsin endale kohalikust külapoest hommikusöögi, veetsin pärastlõuna Panga pangal jalutades ja rannast leitud kivistisi pildistades, proovisin ära kohaliku kalasupi ning läksin õhtul tagasi tedrevarjesse! Esimesel ööl oli mul palju probleeme piltide fokuseerimisega, nimelt on mul väga vana ja aeglane teleobjektiiv, mis hämaras hästi ei fokuseeri, seepärast pildistasin suure osa ajast manuaalfookusega ja nii mõnigi pilt läks seepärast ka nässu. Samuti tegi hommikune tugev udu ka objektiivi klaasi uduseks, rikkudes nii mõnegi pildi. Lootsin, et ehk on järgmisel hommikul natukene rohkem valgust ning ehk saab mõne parema pildi!
Õnn oligi minu poolel ning järgneval hommikul oli palju päikeselisem ilm ning kuked palju aktiivsemad. Pildistamine läks korda ning olin väga rõõmus, et teise öö juurde võtsin- kui palju kordi elus ma ikka tedrepulma satun, eriti kui arvestada, et tetrede arvukus on langustrendis ja metsaraiete mahtudel ei tundu piire olevat! Ei tea, kas tulevikus üldse meil Eestis on võimalus sellist vägevat looduse vaatemängu nautida. Ja siis tulevad jälle silmade ette isa lood, kuidas vanasti kõik kohad tetri täis olid… Enne varjesse minekut olin vaid mõnel üksikul korral tetre kohanud. Aga täna ei taha ma mõelda sellele, mis kõik kadunud on, vaid tunnen rõõmu selle üle, mis veel alles on. Ja innustan ka teid sellest imelisest tedremängust osa saama! Fotograafina on mul aga juba kindel plaan järgmine aasta jälle tagasi minna, aga siis juba sellise ilmaga, kus maas veel lumi või vähemalt ilus sätendav härmatis on! Mind alati tõmbavad sellised iidsed traditsioonid ja tavad, mis ajast aega muutumatuna on püsinud ja mille tunnistajaks kindlasti ka meie esivanemad on olnud.
Kes aga mõnda pilti imetlema jäi ja sooviks seda endale näiteks kodu seinale riputada, siis panin mõned pildid ka oma e-poodi üles, kus neid tellida saab! Pildipoe leiad siit: https://viivekairebane.ee/tootekategooria/prinditud-fotod/
Aitäh lugemast ja elagu tedred!
