Viive-Kai Rebane
Olen sündinud 1989. aastal Tallinnas. Kolmandast klassist alates läksin ma korvpallitrenni ja tõusin ajapikku nii noorte kui ka täiskasvanute Eesti korvpallikoondisesse, tulin mitmekordseks Eesti meistriks ning mind valiti Eesti meistriliiga hooaja parimaks mängijaks. Peale 2008. aastat Audentese Spordikooli kuldmedaliga lõpetamist läksin ma neljaks aastaks Ameerikasse Binghamtoni ülikooli, kus mängisin NCAA 1. divisjonis korvpalli ning sain psühholoogia erialal bakalauruse kraadi, lõpetades 2012. aastal cum laude ning olles oma konverentsi parimate korvpallurite seas. Peale ülikooli naasin Euroopasse ning mängisin kaks hooaega profikorvpalli- esiteks Bulgaarias ning hiljem Itaalias. Ameerikas õppides avastati mul borrelioos, mis muutus paraku krooniliseks neuroborrelioosiks, lõpetas mu sportlaskarjääri ning millest kujunes välja 12 aastat kestnud võitlus oma tervise nimel. Peale profikarjäärist loobumist töötasin ma mesinikuna oma isa juures Lemmena Mesindustalus, kolisin Hiiumaale elama ning hakkasin arendama end fotograafias. Oma esimese kaamera ostin ma inspireerituna Hiiumaa loodusest, soovides selle ilu kogu maailmaga jagada. Sealt sai alguse ka minu Youtube kanal, kus ma oma videodes Hiiumaal ringi sõitsin, reisikaaslaseks mu kallis kutsa Jack. Jacku päästsin ma kutsikana varjupaika minemast ning ta on mu parim sõber. Ajapikku sai mesindusest aga hoopis mu hobi ning fotograafiast hoopis mu põhitöö- asutasin 2021. aastal oma firma ning nüüd sukeldun ma aina sügavamale foto- ja videograafia imelisse maailma. Algteadmised fotograafias sain juba ülikoolis mustvalge fotograafia kursuselt, kus pimikus oma esimesed fotod ilmutasin ja New Yorgi maastiku jäädvustasin. Sellele järgnes digifotograafia kursus, peale mida ma teadsin, et fotograafial on mu südames eriline koht. Ometigi möödus veel 10 aastat, kuniks oma esimese kaamera ostsin ning fotograafiaga põhjalikumalt tegelema hakkasin. Nüüdseks täiendan end pidevalt erinevatel fotograafia kursustel ning naudin seda tööd üha enam. Elu on olnud üks suur seiklus ning soovin väga tänada kõiki neid inimesi, kes mulle kaasa on elanud ja mu tegevusi toetanud, olgu selleks siis mu tegemised korvpalluri, mesiniku või fotograafina! Aitäh, et olete!